Ärkasime kell 6, et end valmis sättida ja minna laeva peal viimasele söömaajale. Rostocki jõudes kimasime Osnabrücki poole, kus elab Alesja sõbrants Julka. Seal tegime tänase päeva seisuga viimase inimliku söömaaja- lasanje, salat, kook ja kohv. Julka Siberist pärit boyfriend tutvustas poistele oma relvakogu ja seepeale tehti püssidega üks mõnus fotosessioon. Edasi hakkasime liikuma Pariisi poole. Belgiasse jõudes andsid Prantsusmaa lähedusest märku Eiffeli torni kutsikad nagu Hans elektrimaste nimetas. Peep ja Hans viskasid tagaistmel ohtralt nalja seksuaalorientatsioonide ja kõige muu sarnasega seonduvaga. Peep nimetas ennast ja Hansu tarkade klubi liikmeteks. Belgias sattusime mega tormi kätte ja Peep pidas vajalikuks blogisse kindlasti lisada, et “mitte munnigi ei ole näha”. Samuti vaevles Peep juba teist päeva ohtrate gaaside käes. Nonii, kell on 22.08. Praeguseks oleme otsinud toidukohta juba 2 tundi. Oleme näljasurma suremas. Pervoklubi auliige Hans ütles, et asi on nii kaugel, et varsti süüakse ära kõige nõrgem ehk Peep. Jõud täitsa otsas. Pariisini on veel 200 kilti ja vahepeal pole ühtegi asulat, kus süüa müüakse. Sattusime enda arvates paradiisi nimega Buffalo Grill, kuid seal toodi lauda nn “tasuta” salat, mis oli arvatavasti teiste jääkidest kokku pandud Burgs maksis mingi 160 EEKi. Otsustasime sealt ära joosta ja otsida uut kohta. Nüüd ei leia isegi enam kiirtee kõrval parklat, sest neid ei ole lihtsalt. Võimalik, et see jääb meie viimaseks sissekandeks.
No comments:
Post a Comment