Hommikul kell 9 läksime Meteora Püha Kolmainu mungakloostrisse (Monastery of Holy Trinity). See on 370 m kõrguse kalju otsas 15. sajandil ehitatud klooster. Neid kloostreid on seal erinevate kaljude otsas kokku 6, kuid meie külastasime seda kõige tuntumat. James Bondi filmis For Your Eyes Only (1981) ronis Bond sinna kalju otsa pätipesa likvideerima. Parkisime bussi kloostri läheduses olevasse parklasse. Parklas oli üks sõbralik tiine koer, kes mööduva munga peale haukuma hakkas. Munk haaras maast kivi ja viskas koera. Tundub, et Bond ei likvideerinud piisavalt tõhusalt. Kloostrisse tuli ronida mööda kaljuseina spiraalina tõusvat treppi mööda. Peale kloostri külastust hakkasime Rumeenia poole liikuma, sest järgmiseks külastuspunktiks oli valitud Dracula loss Transilvaanias. Järgnes pikk sõidupäev läbi Bulgaaria. Sofia oli kole ja räpane. Paneelmajade ees võis siinseal kohata lehmi ja hobuseid. See linn elas veel sügaval stagnaajas. Vanad Ikarused ja uunikum-trammid. Elevust tekitasid ka maanteelitsid, kes rekkajuhte jahtisid. Keskööks jõudsime Doonau äärde Orjakovosse. Meeletult kallis praamipilet 2,5 kilomeetri sõidu jaoks. Tund aega praami ootamist ja ülesõit võis alata. Bulgaaria oli kole ja räpane, oli hea meel sealt minema saada. Doonau Rumeenia poolses sadamas oli passikontroll. Vaevu saime Rumeenia pinnal sõita paarsada meetrit, kui meilt juba 10 eurot välja peteti. Sadama territooriumil oli ees üks priske tõkkepuuga tädi, kes maanteemaksu eest küsis 10 eurot. Andsime raha, siis küsisime kleepsu, aga tädi sammus kiirel sammul minema öeldes üle õla: No problem, no problem. Ei hakanud öises Rumeenias piirivalvurit taga ajama ja sõitsime edasi. Kui Bulgaaria oli kole ja räpane, siis Rumeenia oli koledam ja veelgi räpasem. Öises väikelinnas (Bechetu) tänavavalgustus puudus, iga 100 meetri tagant jooksis maanteele mingi loom, enamuses koerad. Lehmad magavad poole persega maanteel. Öisel maanteel sõites tormas järsku kurvi tagant välja vastassuunas sõitev rekka. Õnneks ei olnud meie kiirus suur ja piloot jõudis bussi teeserva tõmmata. Peagi selgus miks rekka vastassuunas sõitis – kottpimedal ööl kõndis pimedas kurvis mustlasperekond pisikeste lastega. Perepapal veel tita kukil. Mustlastel puudusid absoluutselt igasugused helkurid vms. Oleks vähemalt siis naeratanudki, oleks võibolla kuldhambad vastu läikinud, aga ei. Tundus, et sealmaal puudus surmahirm. Peagi peatas meid politsei. Valge VW Transporter oli teeservas ja politseinikud piirasid meid umber. Politseinik ei osanud ei vene, ega inglise keelt. Siis märkas Mait, et kleebis politsei bussi peal tundus väga kahtlane. Lainetav, nagu oleks läbipaistva teibiga paberile trükitud “polizei” silt autole kinnitatud. Siis väljus sealt bussist üks dressipüskstes palja ülakehaga ambaal, kes ajas omale helkurvesti selga. Ainult ühel “politseinikul” leidus politseiniku tunnusmärke – vormimüts. Ambaal ütles midagi “kontrol dokumentõ” taolist. “Politseinik” uuris dokumente eriti pinnapealselt, vaevalt ta sealt pealt midagi lugeski. Rohkem huvitas neid mis meie bussis leidub. Paluti tagumised uksed lahti teha. Hans läks välja ja avas uksed. Peale kottide ja nuudlikastide ei olnud seal midagi. “Turistõ”, võite minna. See läks küll õnneks. Nähtavasti jahtisid libapolitseinikud Bulgaaria poolt tulevat salakaupa, mida konfiskeerida. Oli see ju ainuke tee sadamalinnast Orjakovost välja. Jätkasime oma teekonda, kõigil uni nagu luuaga pühitud. Öösel umbes 3 paiku jõudsime Slatinasse. Kaardi järgi pidi seal olema veekogu, oletasime, et küll seal mõni telkimiskoht leidub. Tegime mõne tiiru Slatina linna peal- see oli nagu kummituslinn. Iga nurga peal olid hulkuvad koerad, kes haukudes bussi tagama ajama hakkasid. Tundus nagu me poleks seal teretulnud. Pöörasime ühte põiktänavasse- see oli päris agul. Autode asemel on maja ees eeslid ja hobused, mõnel rikkamal Dacia. Majade aiad olid lapitud kõiksuguste materjalidega, auklik kruusatee, üks rippuv pirn tänavavalgustusposti otsas. Ühe maja ees magas keegi madratsil- vist ei mahtund tuppa. Ja muidugi tohutul hulgal hulkuvaid koeri. Eemal vibutas mingi mammi luuaga. Pöörasime otsa ringi ja põgenesime agulist. Oli selge, et sellises kohas telkida ei taha. Sõitsime ühte tanklasse ja magasime bussis hommikuni.
No comments:
Post a Comment