TEAM

Reede 20.juuni (Tartu-Ventspils)

Startisime Tartust kell 6, kui kogu auto oli asjadest ääreni täis topitud. Oli ikka ideaalne mõte võtta 5 inimese peale 9 kohaline buss. Sõit Ventspilsi kujunes muidu üsna rahulikuks, kui välja arvata see, et poole tee peal sattusime loomade sisikonda vedava auto taha ning millest möödaminek oli mitukümmend kilomeetrit võimatu. Polnud just ilus vaatepilt.Ventspilsi jõudes leidsime sadama suure vaevaga. Sadamahoone oli väga luksuslik. Autos laevalepääsemist oodates nägi Peep lilliputi, kes hiljem aga osutus hoopis tavaliseks naisterahvaks.

Laupäev, 21. juuni (Ventspils-Rostock)

Veetsime päeva laevas nimega Fellow – rekkameste laev. Meile sattus merevaatega 4-ne kajut. Ametlikult on Hansu koht kõrvalkajutis koos kahe karvase Kamazijuhiga. Aga meile arusaamatul põhjustel, soovis Hans meie kajutisse ümber kolida, põhjendades seda meie kajutis oleva kauni merevaatega. Kolm korda päevas korralik rootsi laud, kasiinomasin, kus Alesja kaotas terve euro! Päev laevas möödus kiiresti- “Noor pensionär” ja härra Jägermeister hoidsid tuju üleval. Ajaviiteks sai ka potikat mängitud.

Aknataga käib päris tihe liiklus, korraga on kajuti aknast näha 6-10 kaubalaeva.

Pühapäev 22. juuni (Rostock-Osnabrück-Pariis)

Ärkasime kell 6, et end valmis sättida ja minna laeva peal viimasele söömaajale. Rostocki jõudes kimasime Osnabrücki poole, kus elab Alesja sõbrants Julka. Seal tegime tänase päeva seisuga viimase inimliku söömaaja- lasanje, salat, kook ja kohv. Julka Siberist pärit boyfriend tutvustas poistele oma relvakogu ja seepeale tehti püssidega üks mõnus fotosessioon. Edasi hakkasime liikuma Pariisi poole. Belgiasse jõudes andsid Prantsusmaa lähedusest märku Eiffeli torni kutsikad nagu Hans elektrimaste nimetas. Peep ja Hans viskasid tagaistmel ohtralt nalja seksuaalorientatsioonide ja kõige muu sarnasega seonduvaga. Peep nimetas ennast ja Hansu tarkade klubi liikmeteks. Belgias sattusime mega tormi kätte ja Peep pidas vajalikuks blogisse kindlasti lisada, et “mitte munnigi ei ole näha”. Samuti vaevles Peep juba teist päeva ohtrate gaaside käes.

Nonii, kell on 22.08. Praeguseks oleme otsinud toidukohta juba 2 tundi. Oleme näljasurma suremas. Pervoklubi auliige Hans ütles, et asi on nii kaugel, et varsti süüakse ära kõige nõrgem ehk Peep. Jõud täitsa otsas. Pariisini on veel 200 kilti ja vahepeal pole ühtegi asulat, kus süüa müüakse. Sattusime enda arvates paradiisi nimega Buffalo Grill, kuid seal toodi lauda nn “tasuta” salat, mis oli arvatavasti teiste jääkidest kokku pandud Burgs maksis mingi 160 EEKi. Otsustasime sealt ära joosta ja otsida uut kohta. Nüüd ei leia isegi enam kiirtee kõrval parklat, sest neid ei ole lihtsalt. Võimalik, et see jääb meie viimaseks sissekandeks.

Esmaspäev 23. juuni (Pariis)

Öösel jõudsime ikkagi õnnelikult Pariisi. Ööbisime Pariisi kämpingus. Hommikul pesemas käies kohtas Hans Pellet, kes on kaelarihmaga dresseeritud viisakas rott ja ca 25 cm pikk. Pelle oli parasjagu teel tualetist restorani, kui ta Hansu eneselegi ootamatult ehmatas. Džentelmenina tegi Pelle sügava kummarduse ja lausus viisakalt: “Bardon” ning jalutas edasi. Hommikul suundusime Eiffeli torni vaatama. Pärast pingsat liiklemist Pariisi tänavatel otsustasime leida parkimiskoha. Esimesse parkimismajja sissesõidu lävel torgatas meelde, et buss ei mahu sinna. Poleks me seda märganud, oleks suusaboksid maha sõitnud. Lõpuks leidsime parkimiskoha Korea saatkonna vastas, Eiffeli torni vahetus läheduses.

Suurlinnas kondamise vahepeal käisime autos keha kinnitamas. Järsku imbus ligi mingi mustlane- selline haledanäoline meesterahvas, nägu hale nagu Shreki kassil. Meist juhuslikult mööda jalutades oli ta maast leidnud kuldsõrmuse, ja üdini ausa härrasmehena tuli ta meie käest küsima ega see juhuslikult meie oma ei ole. Kuna üheski meilemõistetavas keeles ta suhelda ei osanud, tegi ta seda kehakeeles. Ei võtnud me temalt sõrmust vastu. Seepeale hakkas ta meile seda pakkuma, et äkki väikse rahanutsaka eest kingib ta sõrmuse meile. Ja ikka ei tahtnud me seda sõrmust. Just sel hetkel nägime me tema petuskeemi läbi- ta oli ise kassikullast sõrmuse maha visanud ja üritas seda meile vist kullapähe maha müüa. Lahke Hans, kes parajasti bussi tagaistmel võileibu teha vorpis, pakkus nälgurile võileiba. Pleekind mustlane solvus. Äkki muutus hale näolapp õelaks pätinäoks. Pani meile mingi pudikeelse needuse peale ja kehakeeles näitas, et jumal näeb ja karistab meid. Siis õeluskott emmaldus, ning tänavanurgal lausus kehakeeles selgelt ja ilmekalt oma viimased sõnad: “piiiiiiiiiiiiiip ja piiiiiiiiiiiiip piiiip piip” (roppused eemaldatud vastavalt blogieetika seadustele).

Tegime veel Pariisis ühe jalutuskäigu ja hakkasime autoga kaubanduskeskust otsima, kust süüa osta, aga mida me lõpuks ikkagi ei leidnud. Korra juhatas GPS meid ühte hiinalinna supermarketisse- juba esimestel sammudel superraipemarketis lõi mäda hais meid jalust nõrgaks ja pöörasime kibekähku otsa ringi. Eiffeli torni külastasime õhtul kella 11 ajal, kuid kahjuks päris tippu ei õnnestunud minna, kuna just meie piletiostmise ajaks see suleti ja oli võimalik minna ainult teisele tasandile. Jaaniõhtu veetsime siis Pariis tulesid vadates. Ööbisime jälle samas kämpas, kuid telkides. Hommikul grillisime liha ja asusime alpide poole teele.

Õppetund Pariisi liiklusest - kuidas kitsast parkimiskohast välja sõita. Tagurdada vastu tagumise auto põrkerauda (selleks ju põrkeraud mõeldud ongi) mõnusa kolksuga, seejärel lülitada sisse esimene käik ja sõita rool välja keeratuna vastu esimese auto põrkerauda (analoogselt tagumisele). Korrata seda protseduuri kuni manööverdatav auto on sõidukite jada pikiteljest piisava kõrvalekaldega ning siis sooritada puhtalt väljasõit. Sellist nippi demonstreeris meile üks naisterahvas Pariisi hiinalinnas.

Teisipäev 24. juuni (Pariis-Lauterbrunnen)

Sõitsime terve päeva alpidesse. Ühe hernepõllu kõrval tegime lõunasöögi peatuse, kus mingi seniteadmata isend (tõenäoliselt putukas) Hansu jalast hammustas. Lõuna-Prantsusmaal olid väga ilusad vaated. Dijonis käisime ujumas, kuna ilm oli nii kuum, et ei kannatanud enam olla. Lauterbrunneni (šveits) kämpingusse jõudsime kohale kella 2 ajal öösel.

Kolmapäeva 25. juuni (Lauterbrunnen)

Hommikul ärgates päevavalguses nägime kuhu me olime sattunud- Lauterbrunneni orgu. Meid ümbritsesid kahelt poolt kõrged 300 meetrised kaljuseinad, kus ohtralt koskesid oli. Kämpingu kõrval oli kaks 300 meetri kõrguselt langevat koske, mida õhtuti prožektoritega valgustati.. Wikipedia entsüklopeedia andmeil on seal orus kokku 72 koske, kaks neist on šveitsi kõrgemaid. Wiki andmeil oli Lauterbrunneni org J.R.R Tolkienile visandite ja akvarellimaalide aluseks Rivendelli (Sõrmuste Isand) kujundamisel.

Vaatasime, et kõrvaltelgi naabrid pakivad oma magamiskotte kokku. Peagi selgus, et nad pakivad hoopis langevarje. Kämpingus oli kolme tüüpi inimesi- vanurid, kes armastavad rahu ja vaikust, tõsised matkafanatid, kes armastavad rahu ja vaikust, ning ekstreemsportlased, kes valmistuvad eelseisvateks katsumusteks rahus ja vaikuses. Öörahu hakkas kell 10 õhtul ja sellest pidi väga rangelt kinni pidama.

Hommikul alustasime oma 9 tunnise matkaga mägedesse (umbes 16-20 km) Esialgne plaan oli sõita rongiga ja köisraudteega, kuid hinnad olid üle ootuste kallid ja seega otsustasime köisraudtee ära jätta ja minna jalgsi. Lauterbrunnenist sõitsime rongiga Wengenisse (1274 m) ja sealt läksime jalgsi edasi Kleine-Scheideggisse (2061 m) ja sealt edasi rongiga Eigerglätcherisse (Eigeri liustik) 2320 m kõrgusel. Teekond Wengenist Kleine-Scheideggisse oli väga raske – pidev tõus ja kuum päike. Meelt lahutasid eeslid, plekk-kelladega kolisevad lehmad ja 4158 meetrine Jungfrau (tõlkes Neitsi) mägi. Raske oli, aga ära tegime. Aga alla oli ka vaja tulla ja see polnudki nii lihtne nagu arvasime. Elu isu kadus peaaegu ära- jalad olid omadega jumalast läbi ja mõtlesime, et teeme võistluse, kellel on alla jõudes kõige rohkem ville. Et lihasvalu veidikenegi leevendada, kõndisime vahepeal selg ees. Kohalike jaoks võis see küll välja näha kentsakas. Kõrge valulävega või hoopistükis valuläveta Hans tormas muidugi joostes alla. Kämpingusse tagasi jõudes tegime veel suppi ja siis läksime magama, sest siinmaal oli öörahu püha.